David Pardo Requejo naaseb JK Noovasse ja räägib intervjuus tagasitulekust, FC Heliose kogemusest ning plaanidest U16–U17 mängijate ettevalmistamiseks.
Millised on Sinu esimesed mõtted ja tunded klubisse tagasipöördumisel?
Mul on ülimalt hea meel tagasi olla. Kohe tulevad meelde kõik mälestused seoses klubi ja linnaga. Lõppude lõpuks veetsin ma siin üle aasta ja see jätab oma jälje.
Mis sai peamiseks otsustavaks teguriks, et valisid tagasituleku just praegu?
JK Noova on minu jaoks nagu pere. Kuna ma juba tunnen linna, klubi, mängijaid ja kõike muud, on kohanemisaeg palju lühem. Mul ei ole tunnet, et alustan nullist ja vajan aega, et mõista, kuidas asjad toimivad. Ma juba tean seda klubi ja selle vajadusi ning tulen appi kõigega, millega suudan.
Kuidas möödus Sinu aeg teises meeskonnas? Mida uut Sa seal spetsialistina õppisid?
Olin FC Helioses ja see oli uskumatu kogemus. Tundsin end seal nagu kodus. Õhkkond oli algusest peale väga hea, seal oli palju hispaania keelt kõnelevaid mängijaid ja üldse väga töökad inimesed: juhtkond, treenerid, mängijad. See klubi teeb asju väga õigesti ja ma olen veendunud, et pikemas perspektiivis tulevad peagi ka tulemused. Sel aastal olen treenerina püüdnud õppida ja juurutada tehisintellekti oma metoodikasse, arendades spordijuhtimise tarkvara, mis aitaks nii treenerite tiimi kui ka mängijaid. FC Helios oli ideaalne keskkond selle arendamiseks, kuid olen kindel, et siin, Noovas, suudame luua versiooni 2.0.
Kas pidid selle perioodi jooksul mõned oma ideed treeningprotsessi või taktika kohta ümber hindama või üle vaatama?
Treenerina jään truuks oma põhimõtetele, kuid samal ajal olen alati avatud uutele viisidele, kuidas asju teha. Minu arvates on see iga treeneri arengu võti — omada oma filosoofiat ja mängustiili, kuid säilitada alati tahe võistelda ja muuta seda, mis teeb su meeskonnad paremaks.
Kas jälgisid meie klubi mänge ka teises meeskonnas töötades? Mida Sa kõrvaltvaatajana mõtlesid?
Püüan jälgida kõiki klubisid, kus olen töötanud. Kui sul tekib klubiga nii tugev side, siis lahkudes muutud lihtsalt veel üheks selle fänniks. Minu meelest teeb esindusmeeskond suurepärast hooaega ja mul on väga hea meel näha nende poiste debüüte, keda mul on olnud õnn treenida. Rohkem kui tulemused teeb mulle tõeliselt heameelt see, et sain neid aidata ja et nad jätkavad võitlemist oma unistuse nimel jõuda tulevikus professionaalsesse jalgpalli.
Sa tunned juba paljusid poisse koosseisust, kuid on ka uusi nägusid. Kuidas plaanid tööd struktureerida?
Alguses tahan keskenduda vundamendi ladumisele. Luua mängumudel, kus iga mängija tunneb end kaasatuna ja tähtsana. Noortejalgpallis on minu jaoks kõige olulisem, et mängija areneks igal treeningul. Mulle meeldib, kui mängijad tunnevad treeningutest rõõmu, sest jalgpall on ju eelkõige mäng. Kuid mängijate arengu tõeline võti on panna nad nägema ränka vaeva just selle sama naeratusega näol.
Fännid on Sinu tagasituleku üle väga õnnelikud. Mida tahaksid neile isiklikult selle uue etapi alguses öelda?
Ka mina olen väga õnnelik, et saan taas näha oma endisi mängijaid ja kolleege. Tihti ei ole meil, treeneritel, õnne töötada terve elu ühes ja samas klubis, kuid need sidemed, mida me inimestega loome, võivad tõesti kesta terve elu.
